Ljudmila Ulitskaja: heameel tehtud tööst on kõige tähtsam

09. mai 2008
Autor: Mari Peegel

Kolmapäeva õhtul rahvusraamatukogus peetud kirjandusfestivali Prima Vista pressikonverents osutus menukaks, kõik toolid olid täidetud, õhus oli ootusärevust.

Ainult toolidel ei istunud ajakirjanikud, vaid festivali peakülalise Ljudmila Ulitskaja kohalikud austajad, valdavalt vene rahvusest daamid oma noorte kenade tütardega. Pressikonverents kujuneski Ulitskaja sooloks. Ta rääkis teravas toonis, kui hirmuäratavalt mõjus talle teel Moskva lennujaama nähtud 9. mai paraadi proov, kus aeglaselt roomavad tankid meenutasid algelisi elukaid loomariigist, ja kuidas talle saadeti kutse Medvedevi inauguratsioonile, kuhu ta ei saanud minna, sest viibib Tallinnas (naer saalis). Pärast sissejuhatust tabas üht populaarsemat tänapäeva vene kirjanikku küsimustevool. Avaldati paljusõnalist tänu, Ulitskaja näoilme väljendas enesestmõistetavust. Ta naeratab vähe – kui vaatab silma, on see kompliment.

•• Eestis teatakse tänapäeva Vene kirjanduselust küllaltki vähe – juba sellegipärast, et Vene kirjandusväli on väga lai ja mitmekesine. Kas võiksite kokkuvõtlikult öelda, mis on kirjaniku roll ja koht praegusel Venemaal?

Venemaa on kirjanduskeskne maa ja seetõttu on kirjaniku positsiooni Vene ühiskonnas alati ülehinnatud. Praegu on see enam-vähem õigel kohal: nüüd on selge, et kirjanik ei ole prohvet ega kommete parandaja, vaid parimal juhul meelelahutaja. See on tõele üsna lähedal, niisugune on tegelikkus. Pole nii, et mõni kirjanik kargab kirjandusliku või intellektuaalse kauba müüja rollist välja ja osutub millekski enamaks. Kuid meie maailmas, kus edu ja inimsaavutuse – ühesõnaga kõige mõõt on raha, on see küllaltki loomulik.

Võtame näiteks Stephen Kingi, äärmiselt andeka kirjaniku, kes kunagi tegi otsuse hakata raha teenima, ja teeb seda geniaalselt. Aga Stephen Kingi loomingust vaatab mulle pidevalt vastu üks teine kirjanik, kes võiks kirjutada hoopis paremaid raamatuid. See pole ei hea ega paha, vaid meie ajal on lihtsalt nii.

•• Eestis õieti polegi kirjanikke, kes teeniksid piisavalt üksnes loometööga. Kas Venemaal, kus tiraažid on meie mõistes väga suured ja summadki suuremad, on olukord teine?

Selles küsimuses on olukord kogu maailmas sarnane: üsna väike osa kirjanikke elab ära puhtalt oma loomingulisest tegevusest, suurem osa saab raha muu tööga. Loomulikult ei värvi nad seina, vaid näiteks annavad loenguid – lääne ülikoolides on ju loovkirjutamine praegu väga populaarne ning tihti õpetavad nad seda imelikku ja sugugi mitte kerget õppeainet – või loevad mõnd filoloogia- või kirjanduskursust. Mina isiklikult kuulun kirjanike hulka, kes elatuvad vaid kirjutamisest. Kui alustasin tööd selles valdkonnas, teenisin väga vähe, kübemeid. Aga mul puudus ka ambitsioon teenida rohkem – kui tekkis küsimus, kas mu eesmärk on reaalne tulemus, mida mõõdetakse rahas, või soov tunda tehtavast tööst mõnu, oli mu vastus endale: mul on vaja kaifi. Just tänu sellele, et ma tegin valiku tunda oma elukutsest mõnu, sain astuda välja kauba müüja rollist. Tänapäeval vaadatakse ka raamatuid kui kaupa, samasugust nagu näiteks jogurt. Ja jogurtite säilivusaeg on erinev – paarist nädalast poole aastani. Frankfurdi raamatumessil käies näen kümneid paviljone, kus on miljoneid raamatuid, millest poole aasta pärast jääb alles tühine protsent, ülejäänu läheb noa alla, hävitamisele – need on hirmsad arvud, aga see on nii. Kui ma seda adun, saabki selgeks, et minul on vaja töörõõmu. See, et ma saavutasin edu ja mulle makstakse mu töö eest, on imetore, kuid ega keegi polnud seda mulle ette lubanud. Niisiis ongi ülimalt normaalne, kui kirjanik teenib raha millegi muuga. Probleem tekib siis, kui ta tahab hakata teenima palju, sest see neelab ta alla. Iga loominguline töö nõuab keskendumist teosele endale, mitte tulemusele. Mul on imeline abikaasa, ta on kunstnik ning minust vanem, ja oma suurima õppetunni olengi saanud, elades 30 aastat koos inimesega, kes viibib pidevas loomeseisundis ja kellele kõik muu on teisejärguline.

•• Teid tõstetakse kõikjal esile kui head jutustajat. Küsimus teile kui geneetikule: kas jutustamisoskus on õpitav või on see kaasasündinud anne?

Mis puutub minu enda “kirjanduslikesse geenidesse”, siis olen need tõepoolest pärinud oma esivanematelt: minu vaarema, kes oskas vaevalt kirjutada, nimelt luuletas. Vanaema töötas ajakirjanikuna ja vanaisa kirjutas raamatuid muusikateooriast ja demograafiast. Ühesõnaga, nad olid kirjutavad inimesed ja mingi geenikese olen ma neilt pärinud. Mis puutub aga õppimisse, siis üht-teist muidugi saab õppida, kuid kindlasti pole kirjandusinstituudi võimuses õpetada välja suuri kirjanikke. Sealt tulevad kirjaoskajad inimesed, kes suudavad väljendada oma mõtteid, toimetada teiste teksti…

•• Äsja eesti keeleski ilmunud “Kukotski juhtum” on mitmekihiline perekonnasaaga ja jutustus ühest Venemaa hiljutisest epohhist. Mis oli teie eesmärk või idee, mis peitub selle loo taga?

Ma ei poolda ettekujutust mingist terviklikust elukontseptsioonist, mis oleks nagu taburet, mille saab panna nelja jala peale püsti. Pigem pooldan eluvormi, mida võib nimetada teenimiseks: näiteks ei ole võimalik olla halb arst või töötada lastega neid armastamata. Rõõmustan alati väga, kui kohtan sisemise pühendumusega inimest (tsˇelovek sluzˇenija), kes ei tee oma tööd mitte raha või kuulsuse pärast, vaid et talle meeldib seda teha. Selline inimene esindab kõige kõrgemat inimsuse vormi. Neid on nüüd vähem kui varem, kuid iga kord sellise inimesega kohtudes tunnen harrast lugupidamist, sest minu veendumuse järgi on nii, et kui Looja lõi inimese, siis lõi ta just nimelt sisemiselt pühendunu, kes oskaks tunda rõõmu andmisest. Olen neid elus kohanud.

See, et “Kukotski juhtum” ilmus nüüd eesti keeles, teeb mind väga rõõmsaks, eriti kuna kirjastus kiirustas ja raamat tuli välja isegi kavandatust veidi varem, minu siiasõidu ajaks. Iga kord raamatut käes hoides võib tunda, kui palju inimesi on selle kallal vaeva näinud: tõlkijad, toimetajad. Loodan väga, et Eestis leidub mõnisada inimest, kellele selle lugemine teeb heameelt.

Täna kell 16 osaleb Ljudmila Ulitskaja arutelul Tartus anatoomikumi suures auditooriumis (Näituse 2, ruum 105). Vestlust juhib TÜ tänapäeva vene kirjanduse lektor Aleksandr Danilevski. Üritus on vene keeles

Ljudmila Ulitskaja

Elu:

•• Snd 1943 Uuralites

•• Lõpetanud Moskva ülikooli bioloogina

•• Olnud ametis ülikooli juures ning Moskva juudi muusikalise kammerteatri kirjandusala juhatajana

Raamatuid:

•• “Sonja” (1995)

•• “Medea ja tema lapsed” (1996)

•• “Lõbus matus” (1997, ee 2006)

•• “Kukotski juhtum” (2001, ee 2008)

•• “Daniel Stein” (2006)

•• Kokku on Ulitskaja raamatuid maailmas avaldatud kaks miljonit eksemplari ja ligi 40 keeles

Auhinnad:

•• Medici (1998), Vene Booker (2002), Penne (2006) jpt